Pikk paus

Elu ja selle keerdkäigud, oleks vist piisav alustus peale pikka pausi siit. 

Pole nagu muutunud midagi, aga samas on muutunud kõik. Oleme nüüd nüüdseks elanud siin Soomes kolm aastat jaaaa võib öelda, et on paremaid päevi ja halvemaid. Kindlasti see viiamased kuud on olnud halvemad, kuna tööl ei ole,miks?

Minu selg on andnud otsad raskele füüsilisele tööle, on see haige olnud küll pikalt, aga selle aasta alguses mõtlesin pöörduda arstide poole, kuna venitused ei aidanud. Sellest algas üks korralik jama, nädal tööl ja kaks haiguslehel. Pidi haiglas pildistamas käima, aga sinna oli nii pikk järjekord, et kohale sain alles augusti alguses, selleks ajaks aga olin juba paar kuud olnud out töölt. Siiani olen, ag täna peaks tulema otsus, kuidas minu töö tegu taas algaks, natukene hirmutab. Rohkem lihtsalt sellepärast, kuna selle pika kodus istumise ja liikumuse tõttu on ka avastatud keskmiselt raske masendus, tänu millele ma ei taha peaaegu üldse inimestega kokku puutuda. Oma mees muidugi välja arvatud, aga paraku ei saa ka tema elu jääda seisma minu ahistusest. Muidugi mul on ka paremaid päevi, kus ma käin ja naudin ja siis on neid päevi, kus ärkan poole päeva ajal ja voodi vahetub diivani vastu. Olen küll kaks korda käinud ka spetsialisti juures, aga ma ei näe abi sellest. 

Ei tunne usaldust inimese vastu ja sellele lisaks, ma ei saaks öelda, et tunnen ennast paremini, kui 2tunnise kohtumise ajal, kuulen ma kahte lauset psühholoogi poolt. Eks kindlasti, see on koht kus mina pean rääkima, aga kui puudub usaldus on seda väga raske teha. Lõpuks kui ma seal olen rääkinud, leian ma küll ise lahenduse, aga ega see kaua kesta. Siis vajud jälle sinna musta auku ja mõtled uuesti asju, mis viivad veel sügavamale. 

Jah, tegelikult on mul kõik hästi, mul on mees, kes mind armastab, kes tahab et mul oleks hea, aga mina lihtsalt pole selline inimene kes suudaks seda kõikke vastu võtta.Mis viib jälle suhte karile, kuna mina süüdistan teda ja tema mind. See on surnud ring, aga samas ei saaks öelda, et see suhe nüüd nii pahasti kannataks, lihtsalt peab rohkem suhtlema ja avama ennast, mis tänu usaludus rakuste on olnud keeruline, muidugi peab ka võtma arvesse tõsi asja, et see suhe on kestnud alles aasta, seega me mõlemad kasvame sellega koos. Ja peab ka kindlasti tunnistama, et ma pole just kõige kergem olevus, kellele rahulolu pakkuda, on härra sellega tegelikult väga hästi tulnud toime. Siiani võin kindlalt öelda,et parim suhe siiamaani ja minule väga tähtis, kuna selles suhtes ma olen nõus ka tunnistama oma vigu ja parandama neid. 

See kindlasti ka juhtub sellest, et me olime väga pikalt sõbrad, enne kui meil üldse midadgi oli, flirti kui sellist leidus ja ka veidikene armukadedust, aga aasta kindlast mitte kumbki ei tunnistanud seda,et leidub ka tundeid. Kuni selle eelmise aasta jaanipäevani, tänu alkoholile mõlemad said öeldud ja sealt maalt oleme ka olnud koos. Pean lihtsalt mainima, et kui usaldav võib olla üks inimene, kui Tema. Ja kui reaalselt hea tunne võib olla, kui õhtul tuleb koju, tundub nagu kodu oleks alles siis. 

Aga mis veel, pole vist siia maininudki, mida ma tööks teen ja mis ma tööle lisaks teen.

Tööl olen ma lihtatehases, selline 100+ töökaaslasega armas koht. Armastan töökaaslasi ja ka seda võin öelda, et esimest korda olen ma töökohaga rahul, kuna ma suudan seal areneda ja minu tööandjad kuulavad mind ja aitavad selle arenemisega. Kui ma kolm aastast tagasi siia tulin, ei osanud ma sõnagi soome keelt, aga vot töövestlusele pääsesin ja sain ka koha.. Seal ka algas tugev õpe ja nüüdseks võin öelda, et oskan seda juba kohati paremini kui eesti keelt. Eks muiddugi, mees on soomlane, töökohas on ainult soome keel jne. 

Tööle lisaks käin ma ametiliidu koolitustel, kuna mulle kohutavalt meeldib poliitiline vaidlus kui selline ja just ametiliidust siin riigis on palju abi, kuna ka töötegijal on enda õigused , mis oleks Eestis ülimalt vajalik. Peale selle käin ka veel koolis, mis on küll natukene unarusse jäänud, aga aasta on veel jäänud ja küll selle ajaga peaks saama ka lõpetatud. 

Natukene peaks ka Karl-Markusest rääkima. Tema on meil nüüd kuue aastane meheke, kellel iseloomu mitme tüübi eest, aga samas nii südamlik ja nunnu pisike. Kohutav kuidas aeg lendab, järgmine aasta juba kooli :O- praegu on eelkool ja teraapia. Kuna kõne on väga segamini. 

Oleme ka väga suured sõjad käinud läbi lasteaiaga, aga sellest peab juba eraldi postituse tegema, lihtsalt näitamaks, et on tegelikult ka seda kiusamist täiskasvanute seas. On olnud valesti käitumist ja ebaõigsust, mis on andnud vääga palju stressi, aga nüüd kui rühm on vahetunud, ma ei tunne üldse sellist paha tunnet, kui eelneval aastal :). Sellest teengi kohe ka järgmise postituse ja ilmselt ka sellest mida tähendab ametiliit ja mida ma seal koolitusel siis ka õpin, homme oleks järgmine kursus ja ootan kohutavalt. Märtsis oleks minek ka Saksamaale just selle koolituse raames.. '

Sellele postitusele võib nüüd panna puntki ja rääkida lasteaia teemast :)

Karl-Markus

Karl-Markus saab kohe kolme aastaseks! Aeg on ikka nii julmalt lennanud. Nagu eile oleks alles ma teada saanud, et ma üldse teda ootan. Mäletan nii hästi neid emotsioone ja hirme lapsevanemaks saamise ees. Mäletan kuidas ma oma kõhuga nagu tola rääkisin ja lubasin seda varandust seal sees hästi hoida. Veel sedagi, kuidas sai valatud kuum küünlavaha külma vee sisse vana-aasta õhtul ja sealt siis see välja võtta ja jutustada, mida mina selles kujutises näen. Kuna kõik olid nii ebakindlad, et ma ootan last, nägin mina seal lootekotti kus oli pisike beebi sees. Ma ei julgenud muidugi seda kohe avaldada, kuna tundus nii absurd sellist asja seal näha, aga lõpuks rääkisin ikkagi selle südamelt ja tohhoo imet, teised nägid sama mida mina.
Mäletan ka muidugi seda sünnitama minemist. Kuidas mul hakkasid valud, kuidas ma kategooriliselt keeldusin ennem haiglasse minna, kui mul veed ära tulevad ja kuidas ma lõpuks järgmisel päeval bussiga sinna kohale sõitsin. Need piinavad tunnid seal edasi-tagasi sammumisest, et oma emaka avatust suurendada ja seda jubedat tunnet, kui need looteveed läbi torgati ja see kuum vesi mööda jalgu alla voolas. Peale seda oli see kõik palju hullem, mina valudes Andro kõrval abituna vaatamas. Kuidas ma tegelikult tahtsin epituraali saada, aga selleks oli hilja, ma hakkasin sünnitama. Peale seda lauset nõudsin ma muidugi keisrilõiget, kuna ma enam ei jõudnud. Nemad aga naersid minu üle seal ja ütlesid, et ma nii virk tüdruk ja saan ise hakkama. Võimlesin ja pressisin. Tegelikult on nii naljakas, ma mõtlesin, et inimesed lihtsalt pressivad heast tahtest, aga tegelikult tuleb see tunne, et sa pead pressima.Minul tuli muidugi see tunne liiga vara ja arstid keelasid selle ära. Mitu tundi  ja siis öeldi e mulle lause " pööra selja peale, sa hakkad sünnitama!" Mina vaatasin neile muidugi lolli näoga otsa ja küsisin vastu, et mida hekki ma teie arust terve see ülejäänud aeg siin teinud olen? Mõni hetk peale seda saingi ma oma väikse varanduse rinnale ja teda esimest korda näha.
Ega meile ei antud eriti pikka hetke koos, vaid viidi kontrolli ja mind jäeti sinna voodisse lihtsalt.
Mäletan seda valu ja ootust ja väsimust, aga praeguseks hetkeks see enam ei loe, tegelikult ei lugenud juba peale lapse rinna peale saamist. Ma küll kannatasin, aga minu kannatustel oli väga hea vabandus ja ma sain hakkama millegi imelisega- oma kalli Karl-Markuse ilmale toomisega.
Mäletan kui väga ta mind vajas oma esimestel eluaastatel, kui oluline ma talle olin ja kui palju mina talle anda tahtsin. Tema on siiani ainuke, kelle pärast ma annaks 100% endast, et temal oleks kõik korras ja hea. Nüüd aga kus ta kolmeseks saab, ei vaja ta mind enam nii väga. Tal on omad sõbrad ja tegemised. Mina olen lihtsalt kõrval ja saan nautida tema vaatamist. Temast on saamas see iseseisev inimene, et elus toime tulla. Ta ei ole enam mu beebi, kes olenes ainult minust, enam tal ei ole neid öiseid ärkamisi ja vaja mind, et teda toita, muidugi ta naudib seda, aga ta saab ise hakkama. Vahest ei luba ta mind isegi endaga lifti, kuna tahab üksi alla sõita. See on tegelikult nii kurb. Kuidas see beebi-aeg jäi nii väheseks, kuidas meie elud on nii kiiresti läinud ja sellest on jäänud väga head mälestused.
Muidugi ei ole ma olnud ideaalne ema, aga ma olen nii ideaalne kui mina suudan talle pakkuda. Ja nagu öeldakse esimene läheb ikka aia taha! Tema on minu esimene kõiges- esimene laps, esimene kogemus ja esimene armastus.
Ma muidugi olen teda väga hellitanud ja hetkel maksab see mulle kätte. Aga samas ma ei kahetse, kuna ta on laps ja ta väärib seda hellust, mida ma olen valmis talle pakkuma. Olgugi, et sellelgi on piirid ja sellega saab ka last rikkuda, aga ma tahan talle näidata. kui oluline on tema koht minu elus ja tänu hellusele saan ma sellega hakkama!
Ma praegu tegelikult tahaks nutta teda vaadates, rõõmust muidugi. No kujutage ise, ma olen saanud hakkama kolm aastat oma võrukaelaga, kuigi on olnud aegu kus ma olen alla andnud kõigele. Ma saan temaga edaspidi hakkama, olgu meil tõusud, olgu meil mõõnad. Tema on minu esimene südamevaras, kes läheb mulle ainukesena korda. Isegi teised on öelnud, et ma ei hooli peale endast ja lapsest kellegist. Hoolin tegelikult, aga seda pole vaja teistel teada, teavad ainult need, kes on mulle hingelähedased. Aga minu lapsest kedagi olulisemat ei ole, iga päev elan ma tema nimel ja nii veel paljuid aastaid. Kuigi nutan siin, nagu saadaks teda juba kodust välja. Ega seegi enam kaugel ei ole, arvestades kui kiiresti aeg lendab.

MUL ON KÕIGE ILUSAM JA AINA SUUREMAKS KASVAV VARANDUS, KARL-MARKUS PUNDER. minu elu mõte, sellele tähenduse andev varandus!

Kõigest.

Tegin uue  konto  siia (Leheküljele). Eile esitasin taotluse ja täna kinnitati, ma muidugi ei uskunud, et sealt üldse mingi vastus tuleks, aga võta näpust. Õpin alles aru saama sellest lehest. Sealt saab igasugustest kampaaniatest osa võtta, mis oleks just Sulle meelepärasemaks reklaamimiseks. 

Kuna ma olen selles täiesti uus, õpin seda lehte alles tundma, sest mul pole aimu ka, kuidas see tegelikult käib- aga küll ma arenen.

Teiseks ma tunnen, et ma olen liiga vara üleval. Ma istusin kella kaheni arvutis ja vaatasin filme. Viimasel ajal üldse nii, et ma ärkan juba kell 8 või 9 üles. Paar nädalat tagasi magasin vabalt 12ni välja, aga nüüd see enam välja ei tule. Ärgates lihtsalt selline tunne, et ma olen liiga palju maganud ja pean üles tõusma. Ükskord ärkasin kell 5 hommikul sellise tundega, õnneks peale tunni ajast võitlust sain uuesti magama.Lootsin, et kui kaua üleval, magan ka kauem. Vaatasin kolme filmi. Enne magama minekut panin peale "Me before you" ja lahistasin nutta, algusest lõpuni. Kuigi ma olin seda enne näinud, arvasin et teist korda ma ehk ei nuta, aga kraanid läksid aina rohkem lahti, kui film hakkas lõppu jõudma. Minu meelest olen ma sarnase looga filmi ka enne näinud. ainult et mehed olid näitlejad, see oli muidugi tõsieluline kui ma õigesti mäletan. 

Peale nutmist hakkasin ma muidugi mõtlema, et kas mina suudaks sellise käsikirja/raamatu ilma nutmata valmis kirjutada, vastus oleks ilmselt ei. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne, iga väiksemgi kurb asi mis filmides juhtub, ajab mul pisarad välja. Kõige meeldejäävam nutmine oli siis, kui ma vaatasin kuuma piruka viimast osa ja seal mingil hetkel hakkasin ma nutma. Naljakas on see, et mõnda filmi vaadates mõtlen ma, et need vennad on ennast ikka täiesti kivisse suitsetanud ja selle välja mõelnud, või on neil lihtsalt nii hea fantaasia. 

Eile käisime veel õhtul Karliga tõukerattaga sõitmas. Kuigi märg ja rõve ilm oli, meeldis talle väga. Hea, et tal selline nooremat sorti tädi on, muidu ei oleks tal sellist lahedat roosat printsessi tõukeratast, millega ringi paarutada. Muidugi sõitis ta mu eest minema ka, kuskile maja taha lilli korjama. Terve korv oli tal neid lõpuks igal juhul täis. Porilompides sai ta ka plätsertatud ja tuju oligi lapsel hea. Tegelikult on ikka nii vähe vaja, et olla õnnelik. Karl on õnnelik, kui saab õues hullata ja mina olen õnnelik, kui tema on õnnelik. Ta saab mul juba kolme aastaseks, UUUSKUMATU! Alles ma sain teada, et olen lapseootel. Sain ta esimest korda oma kätele ja temaga koos harjuda.Teda nunnutada. Nüüd aga kasvab ta iga päevaga aina suuremaks ja teeb aina rohkem oma asja. Minul õigus ainult pealt vaadata ja nautida seda rõõmu. Muidugi on mul vedanud, kuna ta on väga hellusenõudlik laps. Kui ta ikka tahab musitada ja kallistada, peab ta seda saama. Eriti naljakas on, kui ma teda põsele musitan ja ära lõpetan, keerab tema oma teise põse mulle ette ja näitab näpuga kuhu veel tuleb teha. 

Sõnu tuleb meil ka nüüd rohkem ja ta hakkab isegi lauseid juba ütlema. Hommikul tuli minu juurde " Näe emme, ratas on seal." See oli armas, vahepeal puserdab endal mingi tite jutu kokku ja ütleb ühe eesti keelse sõna ka vahele. Minu suur poiss on juba. Niii väga ikka armastan teda.

Minu vääksu eile. 

Natukene suurem olen juba!

Titabeebi Karl.